Rekordi
ja rekordite juurde.
Üle
põllulapi minnes ja üle maanteelindi ronides, jõudsin kodulävelt suure uudismaa
serva, kus Patermäe põhjanõlval mind vanim viupesa ees ootas. Saladus, mis
aastatega aina suuremaks läks ja mis rekordite raamatu ilmumise aastal
neljakümneseks kevadel sai. Esimesest rekordist sündinud pikka saladust hoidsin
ma pikki aastaid vaid enda teada ja ta oli mitu aastakäiku minu kõige esimene
ja tähtsaim rekord, mida endaga kaasas kanda ja enda teada hoida. Kodutanumast
teises suunas, üle jõesilla minnes ja üle suure põllu samme seades, jõudsin
männimetsa, kus rongapesa kuue pojaga mind ees ootas. Elu teine rekord oli see
ja ma saingi endale rekordite kogumise kiiksu just sealt külge. 1992. aasta
suvel suurelt lahedalt maalt Pärlijõest üleskorjatud mollusk ebapärlikarp, mis
hiljem Stokholmis 134 aasta vanuseks määrati, oli üks järgmisi rekordtulemusi,
mis minu enda nimele kirjutatud sai. Rekordite maania ei lasknudki mind enam
lahti ja nüüd on nad kõik kokku
Eestimaalt kogutud ja siin kaante vahel oma saladusi kõigile teistelegi
jagamas. Saladused, mis peale raamatuga tutvumist enam saladused ei olegi ja
mis 877 kodumaise tipptulemuse näol meid siinkohal rõõmustavad.
Marek
Vahula, Eesti loodusrekordite kokku koguja.
